Sündinud erakonda kuuluvana ja kuuluvaks?

Sotsiaaldemokraadid on saanud nüüd juba omajagu kritiseerida, et nad ammu lahkunud kirjandusklassikud valimismasina ette sidusid ja selle valimismasinaga rahvahulkade poole kihutasid, nii et prügikastid Tallinna tänavapostide küljes naksusid.

Pole suurt vahet, kas sotsiaaldemokraadid pakuvad nägemuse sellest, kuidas vastsündinud Anton Hanseni kohale kummardunud ämmaemand hüüatab: „Aga see poiss kaldub kindlasti vasakule, täpsemalt sotsiaaldemokraatia poole!“ või marsib Reformierakonna esimees ja meie peaminister hoogsalt Ämari maandumisrajal, nii et jääb üle vaid soovida, et järgmisel korral hakkab ta jooksma ja möödub oma tippvormis tema pea kohal kihutavatest lennukitest. Nende kahe kampaania kohta võib öelda lihtsalt, et võta üks ja viska teist. Ühendavaks jooneks on lihtne võte: elu üha ilmsem politiseerimine. Ühed teevad erakondlikuks asjaks kirjanduse, teised sõjaväe.

Paraku pole tegu erandlike juhtudega, vaid lülidega pikaajalises protsessis. Üha rohkem on neid eluvaldkondi, mida püütakse siduda parteipoliitiliste valikute ja eelistustega. Seda nii otseses mõttes, politiseerides ametikohti, kui ka kaudselt, näidates eluvaldkondi osana erakondlikust mõttemaailmast. Justkui sooviksid erakonnad muutuda riigi sünonüümiks. Justkui ei suudakski inimene väljaspool erakondlikku poliitikategemist tulemuslikult ja viljakalt eksisteerida, puhtalt enda nimel sõna võtta.

Valija, mitte sotsiaaldemokraat. Juba see on märgiline, et kui parteipoliitika puhul sõna võtta, on üha lihtsam paranoiliselt eeldada, et kirjutaja on kuidagi parteilistest eelistustest mõjutatud, kusjuures paranoia peab sageli paika. Seega olgu öeldud, et kritiseerides praeguste koalitsioonipartnerite reklaamikampaaniaid, ei anna ma häält IRLi poolt. Mulle on ebameeldiv pelgalt see IRLi hüsteeria, millega partei pärast koalitsioonist lahkumist mõõdutundetult Reformierakonda ründab. Halb kaotaja, kes laseb lausründamise varjus kaotsi kõik konstruktiivsed mõtted. Keskerakonnast ma ei räägigi – kohtulikult karistatud, aga mõnusasti riigikogus edasi istuvate Priit Toobali ja Lauri Laasiga on mul palju vähem ühist kui sipelga või rebasega metsas. Viimati mainitud liikide olemust on lihtsalt kergem mõista. Sellistele inimestele mõeldes parafraseeriksin tsitaati James Cameroni ulmefilmist „Võõrad“, kus Ellen Ripley ütleb hapet eritavate räigete koletise ja inimese võrdluseks: „Ma ei tea, kumb liik on hullem. Nemad vähemalt ei keera võimu nimel üksteisele taha.“

Jah, ma olen olnud sotsiaaldemokraatide valija. Siin on aga üks oluline nõks – nende valija, mitte sotsiaaldemokraat. Ma polnud sotsiaaldemokraat ei 1971. aasta 22. jaanuari hommikul ega ka nüüd. Mu valik on lähtunud mõttest, et kokkuvõttes on sotsiaaldemokraatidele hääle andmine halbadest valikutest kõige parem, et nende tegemistes on olnud kõige vähem lõivumaksmist ajastukohasele meelelahutuslikkusele ja vaatemängule, valimistel loodud kujutluspiltide ja palju lohutuma tegelikkuse vahel ei haiguta lootusetut lõhet. Neil pole olnud oma Kristen Michalit, kes peitis ebameeldivalt lõhnava tegelikkuse edukalt valge kampsuni alla. SDE ridades tundub leiduvat kõige rohkem neid inimesi, kelle südametunnistust pole võimuiha veel täiesti oimetuks disaininud.

Vahetegemine läheb vaikselt keerulisemaks. Indrek Saar ütleb, et kampaania eesmärk on näidata, kui oluline on loovintelligentsi roll hetkel, mil riiki otsib oma lugu. Jaak Juske väidab, et kampaania eesmärk oli tuletada meelde 95 aasta möödumist Eesti Asutava Kogu otsusest, kus sotsiaaldemokraatide eestvedamisel võeti vastu maareformi seadus. Igati sümpaatsed taotlused. Aga ei saa aru, kuidas haakub see absurdse väitega, et Tammsaare oli sotsiaaldemokraat juba alates oma sünnist. Kampaania taotluste ja tulemuse vahel haigutab lõhe, mida minu mõistmist mööda ei anna ületada.

Aga olgu. On, nagu on. Soovitan neil loomeinimestel või teadlastel või sportlastel või arstidel jne, kes pole ennast veel erakonnaga sidunud ega soovigi seda teha – loodan, et neid ei jää politiseeruvas ühiskonnas üha vähemaks – hakata mõtlema, kas poleks äkki vaja sätestada mõnes kirjalikus dokumendis keeld enda nime ja tegude kasutamiseks erakondlikel eesmärkidel, igaks juhuks lausa aegade lõpuni. Et vähemalt kusagil paberites säiliks paar märget selle kohta, et eksisteeris inimesi, kes uskusid, et ühiskonnas saab edukalt kaasa rääkida ka väljaspool (partei)poliitikat.